Vana uus aasta

Tõnis Mägil on üks laul "Jäljed", kus korduvad sõnad: "Ja sa läed, ja sa läed, ja sa läed, kuni lõpuks näed, su ees on enda jäljed, iga päev..." Need read tulid mulle meelde, kui arvuti taha istusin ja uuele postitusele mõtlesin.
Aasta algas, nagu ikka - lootustega. Tundsin, et Candys oleks nagu mingi oluline muutus toimunud. Kõige märgatavamal moel avaldub see tema suurenenud huvis maiuste vastu, aga see, mis silmale nähtamatu, on muidugi olulisem. Viimased kaks koolitundi on seetõttu olnud ka efektiivsemad kui seni. Üllatus-üllatus: Candy on tõesti kuulanud minu korraldusi, ning mis eriti tore - ta on ise seejuures olnud endaga silmnähtavalt rahul. "Noh, mis sa tahad, et ma veel teeksin?" küsinuks ta justkui, imestades, mille üle ma küll nii elevil olen, ta ei tee ju ometigi midagi erilist - kõigest hüppab läbi rõnga, läbib erinevaid tunneleid, slaalomirada vmt.
Otsustasin, et teen Candyle ka üllatuse, viin ta 7-kuuseks saamise puhul kutsikapeole. Mulle on jäänud jalutuskäikudel mulje, et see oleks Candy meelest eriti äge. Nimelt kohtame me küll jalutades palju teisi koeri, aga enamasti on neil nii tähtsad täiskasvanunäod peas ja nad ei soostu eriti Candy titemängudega kaasa tulema. Candy ei taha sellest aga kuidagi aru saada, arvestades seda, kui jõudsalt ta kosunud on. "Mis titemängud?" haugatab ta vahel solvunult, ei loobu aga nii kergesti, liputab kutsuvalt saba, keerutab või hüppab üles, et endast rohkem märku anda. Noh, see hüppamine meenutab natuke keksimist ja on päris naljakas. Minu, mitte koerte meelest, muidugi.
"Mett kui soovis lapsesuu, taat tõi terve mesipuu..." Väisasime siis üht PROF koertekoolis korraldatud pidu väikestele koertele. Viit chihuahua-beebit nähes venis Candyl suu kõrvuni ning ta püüdis kõikvõimalikke viise leida, kuidas nende juurde pääseda. Kui seda lõpuks lubati, selgus aga, et mürada nad veel ei oska ning Candy pidi leppima nende järel nuuskimisega. Seepärast vist otsustaski ta lõpuks nende uudistamisest loobuda ja läks collie’ga tutvust sobitama, aga paraku oli teine liiga häbelik ning hoidis perenaise ligi. Noh, ei jäänudki muud üle, kui ette võtta ruumis olevad mänguasjad, sest rohkem paraku pidulisi seekord polnud. Pärast pidu oli Candy saadud muljetest rampväsinud - ma ei ole teda nii sügavalt magamas näinud isegi pärast pingsat trenni.
Samal ajal kui Candy "pidutses", püüdsin mina saada koerakuulajalt vastuseid oma küsimustele, sest mis seal ikka salata, heade päevade sekka juhtub vahel ka mitte nii häid. Just enne kutsikapidu pidi Candy Kadriorus õdedega mürades tunnistama, et ta neid ikka jõu- ja osavusmängudes ei võida. Ja kuna perenaiselt õigel ajal abi ka ei tulnud, otsustas ta rüselemise eest plehku panna. Ja mis kõige halvem - autode poole, mille alt on ta eelnevalt vahel varju leidnud. Hirm halvas hääle, nii et Anne pidi Elsiga appi tulema, et kuts peatuks ja soostuks tagasi tulema. Edasine jalutamine meenutas mulle küll rohkem tema rihma otsas lohistamist ja sikutamist. Praadisin end süütundes mõnda aega, eriti kuna tundsin, et tugev side Candyga, mille üle olin nii rõõmustanud, kippus pärast juhtunut taas logisema - nii kodus kui väljas. Sõnadest polnud seekord palju abi, murekoorem muutus oluliselt kergemaks alles siis, kui mõned päevad hiljem Candy Bertaga mängida sai ning ma ei täheldanud tema käitumises ühtki märki, mis juhtunut meenutanuks. Niisiis üks valus, aga paras õppetund mulle - kutsikaga väljas olles ei tohiks kunagi valvsust kaotada! Ja kõige olulisem muidugi - tuleb säilitada rahu, isegi kui see tundub ilmvõimatu!