Tiia kirjutab: Candy on neiuks sirgunud

Tegelikult, kui jooksukas välja arvata, on ta ikka vana Candu: tahab õues olla külmast hoolimata, oksaraokesi teel on tal kahju vedelema jätta, tuppa tulles algab lõvijaht, või kui väsimus tunda annab, valge hiire saba lutsimine. Ja magama ei raatsi ta ka kuidagi minna, vaid teeb seda sageli lõpuks käsu peale ning siis ärkab hommikul vara-vara ja käib piilumas, kas ma olen ka üles tõusnud.
Pubekaea saabumise puhul sai Candy uue, pisut ruumikama kandekoti, aga kodust kaugemale jalutama minekuks tundub vana siiski mugavam. Poes tegime tutvust ka koerapiigadele mõeldud püksikutega, milliseid eelmisel korral trennis Berta ja Cellie seljas olime näinud, aga ma loodan, et meil ei tule neid siiski kasutama hakata, noh, erandjuhtudel ehk...
Ah jaa, üks üllatus tabas mind eile õhtul koju jõudes siiski - Candy oli minu riietekapi sahtli käepideme tombuks närinud, see meenutas mulle neid aegu, kui Candy oma pesa kippus närima. Tundub, et need ajad pole siiski lõplikult möödas, nagu ma vahepeal olin juba uskuma hakanud. :-)