Sips ja läbi

3 tundi autoga Riiga, 3 minutit ringis, 3 tundi autoga tagasi. Selline nägi välja Elsi osalemine Läti Võitjal.
Ega tegelikult ei ole ju tshempionide seas II jäämine mingi häbiväärne tulemus, liiati, et oranzhi värvi rosetti meil enne ei olnud, ent kuna I koha koer ei olnud minu maitse järgi just kõige kenam russell, siis, pean tunnistama, jäi okas hinge. Aga noh, mis seals ikka. Ju see väikest kasvu pisut ruudukujuline, koleda jupats saba ja (Peetri hinnangul) mopsi ninaga koer, kes neid puudusi arvestades ometigi üsna kompaktse mulje jättis, oli kohtuniku arvates üks väärt russell, sest lõpuks pärjas ta tolle lausa TP-ks!
Ma pean tunnistama, et mulle ei meeldi kui kohtunik ei vaheta sinuga ringis ühtegi sõna - isegi koera vanus teda ei huvitanud, muust rääkimata - ning kui muidu on näitustel probleemiks see, et ringid on graafikust maas, siis meie kohtunik oli kõvasti ajakavast ees ja jõudis selle kiire töö sees veel suitsupausidelgi käia. Kõva sõna! No nüüd olen ma end piisavalt välja elanud. :) Enda vigadest ka natuke: andsin hommikul Elsile süüa, sest arvasin, et kell 3 on tal see söök juba ununenud. Noh, mitte et Elsi poleks sõna kuulanud ja viinerit soostunud ampsama, aga ega ta kuigi motiveeritud nüüd ka välja ei näinud. Ja noh, näitustel on Elsi ju vana kala, ega see ringis ringi tatsamine temas enam erilist elevust ei tekita. Ehk et natuke loid ja hajevil oli ta minu hinnangul. Millest on kahju. Eks ma süüdistan selles ennast, aga see tuli mulle ootamatult, sest kui ma temaga pool tundi enne ringi minekut korra proovisin (et teda kunstmurukattega tuttavaks teha), siis oli ta küll täitsa naksis ja kõndis igati ok.
Loo kokkuvõte: ei saa me läbi Lätita ka tulevikus.