Tiia kirjutab: kõik korraga...

Viimati sai kirjutatud siia blogisse seoses Rakvere-näituseks valmistumisega, mispuhul Candy külastas "juuksurit" ning vabanes oma kohevast kasukast. Nüüd on ta välimus hakanud võtma tagasi oma endist ilmet, seega on viimasest postitusest möödas ilmatuma pikk aeg. Mis ei tähenda aga sugugi, et oleme Canduga laiselnud. Oleme oma võimete ja võimaluste piires osalenud agility trennides, tutvust teinud jänesejooksuga ning igal päeval rõõmuga jälginud, kuidas edeneb kevad. Candy jumaldab päikest, tema meelest pole midagi lahedamat kui silgata siis Elsi ja Kaaru seltsis mööda Tuhinu avarusi; vaadata lõõtsutades, kuidas kraavivesi virvendab päikesekullas, ning kui eelmisel päeval õitses aia taga toom, siis täna juba sirel. Ja mida kõike veel tõotab suvi!!!
Aga nüüd kõigest lähemalt. Rakveres jäime oma ringis viimaseks, aga tuju oli meil hea, seltskond oli tore, ning mille üle mul eriti hea meel oli - Candyt ei heidutanud võistlejate arvukusest tingitud lärm ja sagin, vaid ta vehkis kohtuniku ees seistes rõõmsalt sabaga ja oli liiga elevil, et paigalpüsimine õnnestuks. See-eest ringiskäimine tuli meil hästi välja, saime selle eest kohtunikult kiita, kui ta tuli meile tulemust teatama. Ahjaa - tulemuseks oli "väga hea"! :-)
Agility-trennis oleme selgeks saanud, et me ei ole eriti perspektiivikad tegijad, aga meile meeldib kõik see värk sellest hoolimata. Selleks, et platsil miskit aset leiaks, on vaja omavahel koostööd teha ja selle arendamine ongi olnud meie eesmärk. Agility puhul on tore see, et kasulikuga on ühendatud meeldiv - seda on Candy pealt nii hästi näha, ta nii hakkamist täis, kui trennikraami kapist otsin, ning silmnähtavalt rahul, kui väsinult koju jõuame. Võistlustrenni meil veel treeneri arvates asja pole, aga me ei anna veel alla!
Kevadpühade paiku tegi Candy tutvust jänkujooksuga. Kui aprillis ei olnud ma päris 100% kindel selles, kas Candy ajab ikka "jänest" taga või tormab ta hoopis Celliele/Elsile järele, siis täna, russellite kevadpäeval, võisin veenduda, et kuts on aru saanud, mida ja kuidas teha tuleb. Tulemus: saime emaste juunioride klassis II koha.
Õikal on Candyl tekkinud oma sõbrad, keda ta alati hea meelega tervitama läheb. Eriti lahe on tema meelest aga 4-kuune kutsikas Konrad, kes meenutab natuke notsut. Candy ja Konradi müramängud on parim vaatepilt, nad tunduvad üksteisega nii hästi klappivat, mis siis, et üks neist saab varsti aastaseks. Peikasid on Candyl ka, mõni on isegi nii agar, et on saatnud Candy koduukseni välja ning jäänud siis ukse taha kraapima ning haukuma. Kahju kohe, et Elsit siis käepärast võtta pole, kes niisugused tegelased kohe paika paneks.
Candy sai hiljuti juurde ka hulga kahejalgseid sõpru, kes tema käekäigu järele nüüd ikka pärivad. Nimelt käis Candy TNG 10.a klassiga Varemurrus. No oli see vast tore puhkus: kohisev meri käeulatuses, hulgaliselt ümbritsevate inimeste tähelepanu ning muidugi krõpsupuru, mida muru seest võis ohtralt leida. See ajas Candy pea lõpuks nii sassi, et ühel mereäärsel jalutuskäigul, kui ta oli leidnud kaldaliivalt hukkunud linnu, ei teinud ta minu kutsest/keelamisest enam välja ning jõudis pool linnust pintslisse pista, kuniks mul õnnestus ta kätte saada. Aga enne väljasõidu algust tutvus Candy päris-päris koolieluga: nuuskis raamatukogus ringi ja jälgis, kuidas 9.a eksamiks valmistub. Candy kiituseks tuleb öelda, et ta oskas end klassis väga kombekalt ülal pidada - ta ei seganud tundi kordagi. Hiljem selgus, et mõni isegi ei märganud, et õpetajalaua taga üks tegelane istub/lamab.
Kõige sagedamini käib Candyl külas Ene. Kui aeg-ajalt Ene üllatab mind mõne tabava hüüdnimega, mis ta Candyle on pannud, siis hiljuti leidis ta, et Candy on kõige koerasem koer. Minu meelest ka väga tabav! :-)