Luban endale mõne nostalgia hetke:
Eelmisel aastal samal ajal oli mul tunne, et suvi on juba käes. Sel aastal on küll kõva kuumalainegi juba üle käinud, kuid sellist suvetunnet veel pole. Ilmselt seetõttu, et töötan. Aga ega see ei ole see oluline, mille pärast "sule haarasin", üritasin lihtsalt meenutada enda meeleolu.
Igatahes on mul kindel veendumus ja teadmine, et Elsi kutsid sündisid suvel. Õhk oli siis selline...
Nüüd aasta peale seda on mul ääretult soe tunne meenutada eelmist suve, mil meie pere sai olla nii paljuliikmeline ja veeta koos aega selle vahva kutsideseltskonnaga. Väga emotsionaalne periood minu elus ja palju häid mälestusi...
Selle peale on isegi natuke imelik mõleda, et kutsid on aastavanused ning igavesti kõvad tegijad enda meelest. Ja ega neil olegi millegipärast häbeneda. Ma täitsa siiralt tahan tunnustada ja tänada oma 'kutsikaomanikke' - Karinit, Küllikit ja Tiiat! Ei saa tahta paremat tunnet kui seda, et sa usaldad täielikult neid inimesi ja seda keskkonda, kuhu sinu koerad on sattunud. Ehk et elad rahus ja teadmises, et need koerad elavad hästi - nende eest hoolitsetakse, nendega tegeletakse ning neid armastatakse.
Ja ühe asja üle on mul veel hea meel oma väga sisimas südamepõhjas. Ma julgen selle kõva häälega välja öelda küll. Soprano-tibid on saanud oma omanike järjepideva töö tõttu parem kasvatuse ja kooli kui nende ema ning mul ei ole selle pärast häbi, vaid vastupidi, väga uhke tunne. Üks idamaade tarkus ütleb ju ka, et hea "õpetaja" on see, kelle järglased on paremad/edukamad kui ta ise. Siinkohal tahan aitäh öelda ka Kristile, kes on väga palju panustanud sellesse, et tema kasvandikel oleks arenemiseks soodus keskkond!
