Candy kirjutab: olen 1-aastane!

Selle tähistamiseks sai maha peetud üks vahva pidu juba tuttavas paigas - Külliki vanemate kodus. Külliki ema oli taas nii armas ja tähelepanelik minu suhtes. Cellie ja Berta mürasid nagu ikka ja mina püüdsin algul võita Elsi tähelepanu. Paraku häbenesin pisut oma vesti, mida olen pidanud pärast arstitädi külastamist mõned päevad kandma. Kodus harjusin vestiga küll ruttu, aga nii suure seltskonna ees ei tundnud ma end sellega kõige kindlamalt, seda enam, et Elsi ei suutnud ära imestada, miks ma midagi niisugust olen soostunud taluma. No ta oli ikka suht põlgliku hoiakuga, vähemalt mulle tundus nii. Igal juhul otsustasin öösel selle asjanduse enda seljast ära võtta ning see õnnestuski mul! Jeeee!!! Kui ma Tiiat hommikul vestita tervitama läksin, ei saanud ta unise peaga algul arugi, kas ta näeb und või on see ilmsi. See, kuidas ma selle vesti seljast sain, jääb aga minu saladuseks! Niipalju võin uudishimulikele (või siis teistele saatusekaaslastele) öelda, et selja peal olevate kinnitusnööride lahtipusimisega pole vaja vaeva näha! :-)
Sünnipäevapeol aga märkas õnneks Tiia minu nõutut olemist ukse juures ning võttis mind erandkorras laua äärde sülle. Tänu sellele õnnestus mul näha meie auks toodud uhket sünnipäevatorti. Kindlasti maitses tort vähemalt sama hästi, kui mitte pareminigi, kui ta välja nägi: Tiia oli nimelt maiustades nii rahuloleva näoga. Seejärel tuli külalisi juurde ning pidu muutus hoogsamaks: saime õdedega rohkesti kinke ning poseerisime kohustuslike "seisupiltide" tarvis. Peab ütlema, et ränk modellitöö pole praguse seisuga minu jaoks unistuste amet, eelistaksin pigem jäljeajamist, kaevamist vmt. Suur aitäh kõigile sõpradele, kes leidsid võimalust ja mahti meid, Sopranosid, sel meie jaoks tähtsal päeval õnnitlema tulla! Eriti tahaksin aga tänada toreda peo korraldamise eest Annet ja Küllikit.
Nii see on, et iga pidu peab ükskord lõppema, aga seekord lendas aeg kuidagi eriti ruttu. Igatahes jõudis Maari tudu-, s.t ühtlasi kojuminekuaeg kätte täiesti märkamatult. Maari oskab muuseas mind juba nimepidi kutsuda, lahe! Kahjuks ta aga veel Tiia telefoni nii hästi käsitseda ei oska, nimelt saatis ta autos minu pilti imetledes Tiiale märkamatult tema korteriomanikule MMS-i, kus minu pilt oli paraku vahetusse läinud Bakkeri aiapäkapikuga :-( No mis siis ikka! See on ju väga väike pahandus selle kõrval, millega mina olen viimastel nädalatel hakkama saanud, kui Tiia on olnud õhtuti keelekursusel. Või mis pahandus, natuke põrandaliistu või toolijalga igavusest närida pole ju nii suur patt?
Uni kipub peale, eriti pärast mürglit uute mänguasjadega. See on muidugi fantastiline, et pärast arstilkäiku ja sellele järgnenud esimesi sossupäevi olen saanud tagasi oma mänguisu (pealegi veel niisuguse, mida pole juba kuid enda juures täheldanud)! Seega loodan, et kõik õnnestus 100%-liselt. Aitäh, Kadi!