Haapsalu näitus

Haapsalu näitus on üks vahva südasuvine üritus, kuhu ma kevade hakul Elsi kutse agiteerisin minema. Kambavaimu ja eeskuju üles näidates panin kirja Elsigi - tore ju siiski aegajalt harjutamas käia. Nõnda me siis laupäeva hommikul Haapsalu poole sättisimegi. Kuna näitus on siiski üks tõsine üritus ja vajab täit tähelepanu, siis sai iga "lapse" jaoks üks kasvataja ka kaasa võetud. Elsi jaoks mina, Candy jaoks Tiia, Maari jaoks Ene. Kohapeal selgus, et Cellie ja Berta meeskond oli veelgi esinduslikum, väga tubli! Tuju oli hea, sest eesmärk oli selge (Elsi ja minu puhul: rõõmsa tujuga ringi ja sama rõõmsalt ka sealt tagasi; Soprano-kutside puhul: näidata kui kenasti nad näituseringis käituda oskavad) ja ettevalmistused (trenn Marise juhtimisel) tehtud.
Võin rahulolevalt öelda, et meil läks hästi! Sopranod nägid üheskoos Lottaga juunior-emaste ringis kenad välja (üks viies ratas vankri all oli veel lisaks, aga kohtunik sai päris kiiresti aru, et too oli pigem ebaõnnestunud parson kui et üks kena jack russell) ning Kristile võin julgelt öelda, et ühegi Lexberrys'e käitumise pärast ringis ei pidanud häbi tundma, pigem vastupidi, võib lausa uhke olla. Sedapuhku hindas kohtunik neid nelja koera niimood, et Cellie oli roosa lindiga esimene (palju õnne esimese Serdi puhul!) ja punase lindiga pärjatud koerad järgnesid talle järjekorras Berta, Lotta ning Candy.
(Sven, palun mulle siia üks ilus pilt juunior-emaste ringist!!!)

Täiskasvanud emaseid oli kaks, Rutt ja Elsi, kes mõlemad roosa lindi said. Minul oli hea meel, et Elsi pidas vastu kogu selle väntsutamise, mida kohtunik laua peal temaga tegi ja sellega olingi juba oma eesmärgi saavutanud. Ilus käitumine ringis (eriti kõndimine, millega ta viimasel ajal ju tegelenud pole, sest jahti pidav koer ei kõnni, vaid jookseb või kappab) oli boonuseks. Olin rahulolev ja Ruttile kaotamine mind ei morjendanud. Kadi üle oli hoopis eriti hea meel kui tema kasvandik Enno TP-ks tunnistati ja ta ise seal samas kõrval Ruttiga VSP sai olla.
Mõned pildid ka tunnistuseks, et me Elsiga tõepoolest üle pika aja näituseringis olime.

See viimane pilt on parima emase valikust.

Meil vedas, ringist ja näituseplatsilt lahkudes tulid esimesed piisad ja kuniks me koerad autosse saime, tuli juba esimene korralik vihmahoog sel päeval. Neid tuli tegelikult veel mitmeid, kuid me ei lasknud end sellest häirida, vaid võtsime ikkagi suuna Tallinna asemel Keipu, eesmärgiga viia Candy ja Elsi preemiaks merre ujuma. Selle tegime ka teoks, ehkki tuleb tunnistada, et Candy ei lasknud end ujumisest kuigivõrd häirida ja eelistas keskenduda pisikeste surnud kalade õgimisele rannaäärel. Nojah! :)
Aa, Maari oli ka tubli, vihmast hoolimata ronis temagi merre, ronis libedate kivide peal ning vahel, viskas Elsile mänguasju ja vaatas õige lähedalt, kuidas papi lutsukive loopis. No ei ole suhkrust see piiga.