Tiia kirjutab: puhkus kolme koeraga

Lõpuks ometi sai linnas kõik asjad selleks korraks joonde aetud ning Anne aitas mind teisipäeva õhtul puhkuseks maale "kolida", ning kuna Elsil oli kolmapäeval maal nii palju tegemist, et teda vaid vilksamisi võis vahel trepil näha, siis õhtul saigi teoks mõte jätta ta paariks päevaks Candyle seltsiks. Minul oli selle üle päris hea meel, sest mõtlesin salamisi, et ehk aitab ta Candyl maaelusse paremini sisse elada. Seda, et see Kaaru meelest ka õige otsus oli, ei pea vist selgitamagi.
Päris lahe on alustada hommikut, kui saab koerad õue lasta ning samal ajal ise kohvi nautida. Noh, aeg-ajalt tuleb muidugi minna haukumise peale vaatama, mida uut siis jälle on leitud, looduses on ju nii palju tegelasi, kes paraku koerte jaoks on kõik üks põnev saak, on need siis mutid, konnad, linnud, porikärbsed või ussid. (Elsi lisaks siia loetellu muidugi ka kassi, aga Theod ei õnnestunudki mul seekord maal näha, sest kui Elsi on maal, eelistab viimane ringi liikuda õhtuhämaruses ja öösel, mida ei armasta aga sääskede tõttu mina.)
Tõe huvides tuleb muidugi siin täpsustada, et ussiga ei kohtunud me õues, vaid maanteel õhtusel jalutuskäigul ning see vahejuhtum oli minu jaoks üks paras närvikõdi. Algul ei saanud ma arugi, kelle peale Elsi kraavis haugub. Ka Kaaru tuli vaatama, mis toimub, aga pärast põgusat nuuskimist lontsis täieliku huvipuuduseta minema. Mina pungitasin kraavipõhja poole kummardades silmi - no pole kedagi! Siis liigahtas aga miskit kraavipõhjas, mille peale Elsi raevunult kraavi hüppas ning mul õnnestus lõpuks ka koera meelerahu rikkujat, s.t ussi näha. Õnneks oli tegemist targa maoga: ta teadis erinevalt minust päris hästi, mida sellises situatsioonis tegema peab: kui ta liikumatult lamas, siis Elsi lihtsalt klähvis ta peale, kui ta end kas või pisut liigutas, läks Elsi ägedaks. Candy ei jäänud siin minu meelehärmiks paraku ka sammugi Elsist maha. Minu katsed koeri rahustada või Elsit sülle võtta ja minema viia, kukkusid kõik haledalt läbi. Kisakoori keskel otsustasin siis näidata, kes karjub kõige kõvemini: röögatasin looma kombel ja pistisn käsi teatraalselt lehvitades jooksma. Noh, ega see nüüd õige ja normaalne käitumine polnud, aga õnneks olin ma vist sel hetkel põnevam kui uss, igatahes koerad järgnesid mulle. Häält tuli mul aga veel järgmiselgi päeval turgutada.
Muidu on aga elu maal rahulik. Koertel on inimeste kõrval toimetamist nii palju, et mingeid mänguasju pole nende lõbustamiseks vaja. Nt kui vikatiga niita ja rohi sahiseb ning hekioksad või aiavõrk liiguvad, on koerad ka kohe elevil, nuuskides ja jälgides, et seal rohu sees midagi kahtlast ei toimuks. Niisugune tähelepanu pingutamine on aga päris väsitav tegevus, nii et kui niitja läheb puhkama, kulub tudupaus ka kutsidele ära. Ja kui mõnus jahe on tamme all varjus tukastada, ning kui ka seal päike asu ei anna, siis end veekausis jahutada ning kööki varjuda. Koeri õhtul jalutama viies tuleb mul läbida mitu korda lühem maa kui linnas, sest kui mina jalutan mööda teed, saavad koerad samal ajal teha lisaringe põldudel silgates või võsas ragistades. Ühesõnaga, elu maal mitme koeraga on lill, kui mingeid muid tähtsaid kohustusi parasjagu pole!