Tiia kirjutab: ei saa me läbi jalutusrihmata, ka maal...

Maal Elsiga koos omapäi maja ümbruses tegutsemine või siis hoopis soodsas keskkonnas tärganud jahikirg (?) on Candy enesekindlust palju tõstnud ning minu positsiooni, nii raske kui seda ka mul tunnistada on, tema silmis kõvasti kahandanud. Ilma maiuseta on mõni päev raske koera enese ligi hoida, kui ta kraavis/metsas/põllul midagi kahtlast märkab/kuuleb. Mõnikord satub ta nuuskides või edasi tormates sellisesse eufooriasse, et ei reageeri kohe isegi kutsumisele. Tal on siis justkui mingi oma kinnisidee peas, mis takistab teda kõike muud kuulmast/nägemast. See tähendab paraku, et mul tuleb nüüd Candy vabadust maal kõvasti piirata, sest erinevalt Elsist, kes pärast põgusat kraavipõiget lihtsalt õiges kohas teele naaseb ja jalutajatega taas ühineb, võib Candy teispool kraavi otsustada nt liduda hoopis sinna tagasi, kust ta kraavi põikas. Nii juhtus kahjuks eile õhtupoolikul, ja kui ta sealt paigast mind ja Annet/Elsit kohe ees ootmas ei leidnud, pidas ta targemaks vudida mööda tuttavat, s.t tuldud teed tagasi. Mine tea, ehk oleks ta jälgi mööda kojugi jõudnud, kui tee ääres elavad inimesed ei oleks teda rajalt maha võtnud. Vahejuhtumi tagajärjel sai justkui muuseas uuendatud tutvust endise klassiõega, kelle sõnul olevat Candy suhtunud kinnivõtmisse vägagi rahulikult. Minu sülle potsatas ta ka näoga, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Nonii. Võttis tükiks ajaks tummaks.
Ja edasi? Koju jõudes koukisin kõigepealt Candy kotist välja juba ununenud jalutusrihma. Pikemalt juhtunu üle järele mõeldes leidsin: kui majas on kaks koera, pole ma enam Candy jaoks nii tähtis/huvitav. Nt viskemängus võib Candy eseme kinni püüdes viia selle hoopis Elsile, mitte mulle tuua. Koerad lõbutsevad koos ja minusugusel on raske sellega võistelda, ehk siis kaks koera tähendavad tegelikult topelt tööd. :-) Lisaks: olen maal lasknud Candyl liiga palju omapead õues joosta, nii et tal on hakanud kujunema omamoodi sõltumatusetunne. Seega, nüüdsest pean hoolitsema rohkem selle eest, et eelkõige olen mina see, kes Candyt jooksutab või talle ajaviidet pakub. Ja kui mul on vaja olla toas, siis olgu ilm kui imeline tahes, on Candy ka toas. Loodetavasti on tal kunagi rohkem oidu peas ja ka minu juhtimisoskus, s.t koostöö koeraga sedavõrd paranenud, et teda võib usaldada õue samamoodi nagu Elsitki.