Candy kirjutab: üle pika aja...

Vau, millise toreda sissejuhatusega see nädal algas:
1. Pärast väikest peataolekut ja maakuulamist otsustas Tiia esmaspäeval lõpuks minuga taas trenni minna. Püüdsin siis vähem "tembutada" ja rohkem usinust üles näidata - ikkagi esimene trenn pärast mitmekuulist pausi! Näitasin Tiiale, et minu suvisest eufooriast metsa- ning külaringidel kütti mängides on olnud ka kasu, mitte ainult meelehärmi: Tiia pidi trennis mitu korda jalad kõhu alt välja võtma, et mulle õigesse kohta vastu jõuda. Ehhee! Ülekõige rõõmustas ta aga selle üle, et ma polnudki pika suve jooksul kõike ära unustanud! Tõsi küll, slaalom ei õnnestunud mul seekord kõige paremini, põhjuseks ikka põrand, mille nuuskimiseks ja uurimiseks mulle aega ei anta, nii et mul ei jää oma uudishimu rahuldamiseks muud üle, kui selleks ise aega võtta. Enda õigustuseks pean ütlema, et ma pidasin seekord ikka kiusatusele päris kaua vastu - slaalomit harjutasin nimelt trenni lõpus, kui tähelepanu kippus juba pisut hajuma.
2. Teisipäeval sain Kadriorus kokku õdedega. Et olen juba suur kuts, siis ei pidanud ma paslikuks mürada. Võõrastasin pisut ka, aga tegin näo, nagu kohtuks me iga jumala päev. Nuusutasin Berta ja Cellie mitu korda üle - polnud neid enne koos nii sundimatult ja rahulikult näinud! Vihmast hoolimata kujunes jalutuskäik mõnusalt pikaks, nii et Tiia, kes endale hilisõhtuks suured plaanid oli teinud, sõi koju jõudes hoopis kõhu täis ja maandus diivanis, kuhu ta muidugi ka magama jäi. Noh, vahel võib ju koolijütsidel ka mõni rahulikum tund olla, kus õps ei pommita ülesannetega 45 min järjest. :-)