Candy kirjutab: ühtaegu rõõmus ja nukker

Reedel Kadriorus emme ja õdedega kohtudes mõistsin peagi, et midagi enamat kui iganädalane ühisjalutamine on teoksil. Tuju tõstis juba see, et meie tavapärase jalutamisseltskonnaga olid liitunud Kristi, Lexi ja Lumi. Õhtul oli aga veel meile üllatusi varuks: pärast pargiringe läksime kõik koos Cellie’le külla. Torti nähes mõtlesin kõigepealt, et meil on vist jälle sünnipäev, aga ajapikku selgus hoopis, et tegelikult olime tulnud Cellie’ t teele saatma. Cellie’ pere plaanib nimelt aastaks Soome kolida. Ehkki see tegi meele kurvaks, ei näidanud ma seda välja, vastupidi, mürgeldasin Cellie’ga kogu külas oldud aja, et talle ikka meelde jääks, kui tore meil koos on, nii et ta Eestisse tulles alati ka meiega kohtumiseks aega leiaks. Soovin igal juhul Cellie’le ja ta pererahvale palju toredaid ettevõtmisi ja edu uues kodus!
Öö veetsin Elsi juures, sest pidime hommikul koos nädalavahetuseks Keibule sõitma. Ehkki mul oli võimalus pugeda Elsi kaissu, ei tahtnud uni kuidagi tulla. Tiiat polnud, nii oli kerge nostalgiahoos kasutada juhust, et järele proovida seda, mida kunagi koos Berta ja Cellie’ga üritasime aedikust välja saades ikka teha: ettejuhtuvaid esemeid närida. Anne on väga kurb, Tiia pole veel näinud ja Peeter ei teagi vist veel, et tema kiiktooli kaunistavad nüüd minu hambajäljed. Natuke häbi on ka, sest kuulsin, et Cellie oli Berta juures hoiul olles igati eeskujulikult käitunud.