Tiia kirjutab: Candy näitab iseloomu?

Kas tulebki lihtsalt leppida sellega, et Candyle ei meeldi kõik koerad, kes teda uurima tulevad? Nii umbes kuu aega tagasi pidin imestunult tõdema, et Candy on võimeline urisema nii mõnegi võõra koera peale, kes tema juurde joostes teda intensiivselt nuuskima hakkavad. Imestunult, sest kellegagi kurjustada pole olnud siiani üldse Candy moodi. Ja nagu sellest veel vähe, kui mõni koer pole tema põrinast välja teinud, siis on Candy ka hambad irevile ajanud, (õnneks küll mitte hammustanud). Paraku pole ma osanud sellises situatsioonis paremini käituda, kui et olen lihtsalt Candyle karmilt "Ei" öelnud ja edasi jalutanud. Ei pea vist mainimagi, et niisugused vahejuhtumid jalutuskäikudel pole just kuigi tujutõstvad. Et ma ei tunne end ise taolistes olukordades kindlalt (õigemini ei oska üldse käituda), siis olen viimasel ajal hakanud (algul eneselegi märkamatult) kontakte võõraste koertega vältima. Kui ma näen kuskil eemal rihmavabalt koera jooksmas, muudan võimalusel jalutamise suunda. Ma saan aru, et see ei ole mingi lahendus probleemile, kuid ma tõesti ei taha iga kord järele vaadata, kas koer tuleb Candy juurde või ei ning kas see Candyle meeldib või ei.
Kirjutama sundis mind aga pühapäeval trennis juhtunu. Kõik oli hästi ja Candy tema kohta rõõmustavalt tubli, kui ühtäkki kargas ta kraesse ühele võõrale koerale, kui ta parasjagu oma harjutust lõpetades temaga pisut ootamatult lähestikku sattus. Candy sai seepärast esimest korda elus tõsiselt pragada - treeneri käest, sest mina ei osanud nii karmilt reageerida nagu vaja. Pärast seda käitus koer igati korralikult, kuulekust tehes ja tõkkeid joostes vaatas ainult minu otsa, ei vaadanud kordagi enam selle koera poole, kes talle algul meeltmööda polnud. Vot sellise tujuka preili olen üles kasvatanud.